Muuseum oli
väike ja hubane puumaja. See oli algselt koolimuuseum, mille
asutas kooliõpetaja Helmut Joonuks. Esimeses toas olid stendid,
mis tutvustasid selle kandi kuulsaid inimesi: K. E. von Baeri, Fr. R.
Faehlmanni, O. Lutsu, A. Jürgensit, R. Lahit, H. Lauri, R.
Tombergi ja F. Mühlhausenit. Järgmises toas oli
väljapanek vanaaegsetest tööriistadest ja
majapidamistarvetest. Huvitavaim neist oli prenner, millega
küpsetatakse teri ja sigureid sütel, et neist hiljem kohvi
valmistada. Kolmandas ruumis oli näitus talurahva
jalanõudest, kalapüügivahenditest, lauanõudest
ja ilutarvetest. Oli ka stend Rakke lubjatehasest, mille asutaja oli
Karl Kadak – tolle aja üks Eesti rikkamaid mehi. Tähelepanu
pöörati viiskude ja pastlate erinevusele – esimesed on
valmistatud kasetohust ja teised nahast. Viimases, neljandas toas
tutvustati kooliraamatuid ning muid õppevahendeid.
Järgnes ringkäik Rakkes. Esimene peatus
oli Ferdinand Mühlhauseni sünnikodus, mille perenaine oli
Malle.
Ta kutsus kõik sisse. Maja oli väga puhas ja soe. Seal oli
palju taimi ning ilus suur kamin. Perenaine mängis akordionil ning
laulis Mühlhauseni kirjutatud laulu “Vaikne kena kohakene”. Seda
peaks
iga eestlane teadma.
Vaikne, kena kohakene
kõige kallim surmani,
armas isamajakene
meeles minul alati.
Minu isamajakene
linnupesa sarnane,
siis ka nagu linnukene
igatsen ta järele!
Selge allikas sääl jookseb,
sellest lapsepõlves jõin,
kenas koplis paju õitseb,
säält ma pajupilli tõin.
Õues sirge kask veel kasvab,
temast magust mahla sain,
aias õunapuuke õitseb,
säält ma maitsvat õuna sõin.
Vaikne kena kohakene
kõige kallim surmani,
armas isamajakene
meeles minul alati!
Kõigile jäid kindlasti meelde ka kivid,
mis olid pandud tuntud inimeste, nagu näitekirjanik Hugo Raudsepp,
astratonaut Ernst Birnbaum ja kirjanik Oskar Luts, elukohtade asemele.
Viimane alustas Rakkes “Kevade” kirjutamist. Käisime ka Rakke
raamatukogus, kus asus varem lastekirjanik Marta Sillaotsa
sünnikodu.
Kui juba päris kõvasti sadas,
läksime bussiga Faehlmanni sünnikoha Ao mõisa juurde,
kuhu on jällegi pandud mälestuskivi. Faehlmann õppis
Tartu Ülikoolis arstiteadust ning töötaski mõnda
aega sel erialal. Ta oli ka ühe aasta eesti keele lektor.
Tähtis on ta eelkõige aga eesti keele uurija ja arendajana.
Tema alustas Kalevipoja muistendite kogumis ning
tänu sellele sündiski eesti rahvuseepos. Faehlmann kirjutas
ka
ise muistendeid, millest tuntumad on “Loomine”, “Koit ja Hämarik”
ning “Vanemuise laul”. Viimane sihtpunkt oli Rakke
surnuaed,
kus me nägime Riho Lahi alias Kihva Värdi, mälestuskivi,
mis avati 30. oktoobril 2004.
Lõpuks viidi poolkülmunud, kuid ometigi
rõõmsameelsed õpilased tagasi koolimajja, kus
mindi lõunat sööma. Pärast kontrolliti
kõigi teadmisi matkal nähtu kohta. Kohal olid ka minister
Urmas Paet, kooli direktor Andi Einaste ning Rakke vallavanem Andrus
Blok , kellele koolid end tutvustasid. Kõike seda
jäädvustas ajaleht Virumaa Teataja. Õhtul toimus
disko. Peale seda alustasid kõik lõbusate ja
rahulolevatena koduteed.
Üritus oli väga huvitav ja andis uusi
teadmisi. Suur tänu korraldajatele ning Kilingi-Nõmme
Gümnaasiumi direktorile, kes oma kooli õpilastele alati
kokkutulekutele kohalejõudmist on võimaldanud.
Ingrid Post
9.00 -10.00
Kogunemine
10.00-13.00 Kultuuriloolised
matkad Rakkes
13.00-14.00 Lõuna
14.00-14.30 Viktoriin matkal
kuuldu-nähtu kohta
Samal ajal toimub arvutiklassis jututoa http:// viru.tpu.ee/discus
kasutamise tutvustamine uutele juhendavatele õpetajatele.
14.30-16.30 Pidulik osa
(tervitused, Rakke kooli õpilaste esinemine, iga sel aastal
osaleva kooli tavapärane 2-3 min tutvustus, viktoriini
võitjate autasustamine)
16.30-19.00 Õpilastele
disko ja enne lahkumist tükike kringlit.
Õpetajatele kohvilaud koos aruteluga järgmistel
teemadel:
Kirjanduse valik
Raamatute juhendamine
Üritused
Kõik muud ringi jooksvad küsimused!