lom

PÄEVAKORD:

9.00 - 10.00 kogunemine
10.00 - 13.00 ekskursioonid ( Emumäele, lubjatahasesse,
                         noortekeskusesse)
13.00 - 14.00 lõuna (maksta pole vaja)
14.00 - 15.00 orienteerumine koolimajas
15.00 - 16.00 aktus
       Aktusel peab iga kool esitama
        ÜHE TUNTUD MUINASJUTU KAASAEGSE VERSIOONI
         LAVASTUSE. (LÜHIKESE, AGA ÄRATUNTAVA)
16.00 - ...    kuni lahkumiseni õpilaste disko,
                         õpetajate kohvilaud, arutelu

!!! Panna soojalt ja mugavalt riidesse, et oleks tore Emumäel turnida. Kõik on nagu kokku lepitud, aga mine seda ilma tea, äkki veab alt.

* * *

“Ütle, Puhh, miks sinul kiire ei ole?” küsisin.
“Sest et päev on ilus.”
“Seda küll, aga…”
“Milleks seda ära rikkuda?” leidis ta.
“Aga sa võiksid ju midagi Tähtsamat teha,” ütlesin.
“Ma teengi,” vastas Puhh.
“Tõesti? Mida nimelt?”
“Kuulatan.”
“Kuulatad mida?”
“Lindude laulu. Ja seda, kuidas orav krabistab.”
“Ja mida see sulle ütleb?”
“Seda, et on ilus päev,” vastas Puhh.
“Aga seda teadsid sa ju ennegi,” väitsin mina.
“Nojah. Aga alati on hea kuulda, et mõni teinegi samamoodi arvab,” leidis Puhh.

Nii saame lugeda Benjamin Hoffi raamatust “Puhh ja tao”. Kui nüüd karupoeg Puhhi silmadega aina kiirustavale maailmale pilk heita, võime tõdeda, et polegi midagi Tähtsamat, kui rõõm lihtsatest asjadest, mille üle üheskoos juba kuuendat aastat rõõmu saime tunda. Olgu need lihtsad asjad peidus siis, kas sügislehtedest kirevas Viljandi lossipargis, Rocca al Mare vanades talutaredes, salapärases ja süngevõitu Glehni lossis, siinsamas, juba teist korda avastamisrõõmu pakkuvas Rakkes, mõnes teatrietenduses või hoopis raamatutes, mis ikka midagi kuulama ja kuulatama, mõistatama ja mõistma õpetavad. Need lihtsad ajad lasevad ennast üles leida siiski ainult neil, kes seda tõeliselt soovivad, tänu kellele me siin ja praegu saame üheskoos taas kord öelda: ”Lugeda on ikka mõnus”. Ja siis ei olegi ühtäkki enam nii kiire või parasjagu midagi Tähtsamat teha.

Kui karupoeg Puhhi käest küsiti, mida talle üle kõige maailmas teha meeldib, pidi ta asja üle sügavalt järele mõtlema, sest kuigi mee limpsimine oli tõesti üks kangesti meeldiv tegevus, oli ometi just parajasti enne limpsima hakkamist veel üks niisugune hetk, mis oli limpsimisest endast vaata et mõnusamgi, aga Puhh ei teadnud, kuidas seda hetke nimetatakse. Ega tea meiegi, kas see on ootusärevus või mõistmine, et hea tahtmise korral seisab midagi põnevat kohe-kohe ees. Ja veel arvas Puhh, et Christopher Robini seltsis on ikka kah meeldiv olla, ja Notsu seltsis samuti, ja niisiis, kui ta kõik need asjad läbi oli mõelnud, teatas ta:” Üle kõige maailmas meeldib mulle ikka see, kui mina ja Notsu sulle külla tuleme ja sina ütled:” Noh, kas pistame midagi põske kah? Ja mina jälle vastan:” Jah, ega ära küll ei ütleks, või mis sina, Notsu, arvad?” ja kui siis väljas on niisugune päev, et kõik ümberringi muudkui sumiseb ja linnud aga siristavad laulda!”

Mis siis meilgi teiega muud, kui ilusast päevast ja saabuvast kevadest üheskoos rõõmu tunda ja ikka loota, et neid ühiseid “mee limpsimise hetki” veel ees seisab. Tänan teid kõiki!